Tabula Rasa

See artikkel räägib 10B klassi õpilastest, kes on tulnud erinevatest Eesti koolidest.

___________________________________________________________________________________________________________________ 

Betti Säre on 10B klassi õpilane, kes tuli meie kooli Võru Kreutzwaldi gümnaasiumist.

 Suve alguses tuli mul teha otsus- kas Tartu Mart Reiniku Gümnaasium, Miina Härma Gümnaasium või ehk soovin ma veel mõne aasta Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi koolipinke nühkida. Võrru jäämise idee polnud mulle kunagi meeldinud ja tundus, et MHG avab mulle niimõnegi ukse. Pealegi tundus põnev mõte, et ma enda tulevasest klassist vaid kolme inimest teadsin.

Esmapilgul paistis kõik huvitav, ärevust tekitav, ehk veidi keerulinegi ja päris kindlasti erinev kõigest sellest, mida ma seni olin kogenud. Koolikaaslased paistsid minust targemad ja õpetajad karmid. Maja tundus olevat suur ja keerulise ehitusega. Esimesel nädalal suutsin ma pidevalt klassikaaslaste nimesid unustada ja omavahel segi ajada. Eksisin korduvalt ära kusagil söökla ja raamatukogu vahel. Ootasin iga uut tundi suure põnevuse ja väikese hirmuga.

Nüüd, pärast kolme esimest nädalat rebasepõlve tean ma veidi igast klassikaaslasest ja igast koolimaja korrusest. Õpetajad polegi nii pahad ja klassikaaslased on lausa vapustavad. Ma ei olnud kunagi ennast suutnud ette kujutada härmakana, kuid nüüd olen kindel- mul on puhas rõõm olla üks teie seast.

_____________________________________________________________________

Keidi Urbanik on 10B klassi õpilane, kes tuli meie kooli Antsla Gümnaasiumist.

Mille pärast ma tulin Miina Härma Gümnaasiumisse? Keeruline küsimus. Tahaksin öelda, et kõige, aga
enne siia tulekut ei osanud ma midagi täpset arvata.
Ootused olid muidugi väga kõrged, ja pean tunnistama, et ma ei ole mitte üks raas pettunud,
pigem lausa üllatunud. Ootasin ülbeid ja ennast täis inimesi nagu olin n-ö
linnalegendidest kuulnud. Kujutasin ette, et koolikord on hullem kui "Põgenemisest"
tuntud Sona vanglas. Eksisin. Minu õnneks sattusin ma klassi, kus on enamus uued õpilased,
inimesi üle terve Eesti, igast meie väikese riigi nurgast.
Tegin katsed, sest 9. klassis tekkis mul üüratu soov siia kooli tulla. Eriti pärast seda,
kui minu eesti keele ja kirjanduse õpetaja, samuti Miina Härma vilistlane, mulle sellest
koolist ainult ülivõrdes rääkis.
Kuigi ma olen siin koolis käinud alles kuu, ja õpetaja alates 1. klassist kuni 12. klassini , oskan ka mina
hetkel ainult väga head öelda (välja arvatud muidugi see, et kooli kohvikus on vastikud
pelmeenid)! Ma olen oma kooli ja haru valikuga 100 protsenti rahul ja arvan, et need,
kes pole, peaksid küll Raja tänavale minema.

_____________________________________________________________________

Sander Alekand on 10B klassi õpilane, kes tuli meie kooli Tartu Kivilinna Gümnaasiumist.

Sel kevadel oli tõenäoliselt mu senise elu kõige närvilisem periood. Tartu Kivilinna Gümnaasiumi põhikooli lõpetades hakkasin põhjalikumalt lähitulevikule mõtlema. Lähemal vaatlemisel selgus, et see on võrdlemisi hägune ega pruugi akadeemilises mõttes väga paljutõotavaid võimalusi pakkuda.

Nimelt, kui nüüd päris aus olla, polnud ma just kõige motiveeritum õpilane. See aga ei tähenda, et mul ambitsioone poleks olnud. Kindel plaan oli ja on siiamaani pärast keskkooli ülikooli astuda (siinkohal on plaan uduloori mattunud, sest eriala valiku üle ma veel tõsisemalt pead murdnud ei ole). Pärast Miina Härma Gümnaasiumi sisseastumiskatseid muutus mu meel eriti mõruks hetkeni, mil nägin oma initsiaale kvaliteedikontrolli läbinud õpilaste nimekirjas. Siis adusin, et juhtunud on midagi enneolematut. Lõppude lõpuks võib nentida, et lõpueksamid läksid paremini, kui oleksin julgenud lootagi.

Esimene september maandus mu õuele. Klassijuhatajale kaasa võetud lill käes, pea uudishimulikke mõtteid täis, kõndisin oma uue kooli poole. Pärale jõudes panin tähele, et koolivaim on end siia klassiruumidesse ja koridoridesse väga õdusalt sisse seadnud. Kaasõpilaste näod peegeldasid samaaegselt nii õnne kui ka nukrust. Inimesi rõõmustas oma vanade sõprade ja tuttavate taasnägemine pärast paarikuist suveaega, kuid samas oli õhus kurbust selle üle, et suvekuud möödusid sellelgi aastal sama kiiresti kui möödunutel ja jälle tuleb sukelduda rutiinsesse kooliellu.

Siin koolis süveneb minus iga päevaga tunne, et olen nagu pärismaalane New Yorgis ehk teisisõnu tunnen end pagana lollina. Lihtne pole – õppimist tuleb tõsiselt võtta ja tundides, kus vanasti nihverdasin, on eriti raske. Omad vitsad peksavad ja kõik vanad augud tuleb nüüd topelttööga kinni lappida. Niisiis, kes te arvavate, et põhikoolis võib lebotada, uskuge - õppimist edasi lükates on hiljem end rööbastele tagasi suunata palju keerulisem.

Minna-Triin Kohv